Kiusamine kõrbes...

Mattueuse 4: 1-11 ütleb:

Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!". Aga Jeesus vastas: "Kirjutatud on:Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust."

Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on:
Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks."

Jeesus lausus talle: "Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat."

Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: "Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad."

Siis ütles Jeesus talle: "Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!"

Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.

***

Kristlastena oleme me kindlasti väga mitmeid kordi kuulnud jutlusi selle kirjakoha põhjal. Ikka ja jälle räägitakse sellest, kuidas Kurat meid kiusab, mõnikord ka sellest, kuidas Jumal lubab sellel juhtuda ning alati defineeritakse, mis on või võiks olla nende Jeesuse kiusatuste sisu.

Täna seda kirjakohta lugedes läksid mu mõtted lendama ja jäid nendel tuttavatel fraasidel püsima:

- Me elame igast sõnast, mis lähtub Jumala suust;
- Me ei tohi oma Jumalat kiusata;
- Me peame Jumalat kummarda ja üksnes teda teenima.

Aga mida tähendavad need fraasid minu, tänapäeva kristlase elus? Mida tähendab praktiliselt, igapäevaselt Jumala sõnast elamine? Mis hetkedel ma siis Jumalat kiusan ja kuidas ma Jumalat kummardada ja teenida saan?

Ma olen viimasel ajal tundnud seda, mida ma koos Jumalaga käies mitte kunagi varem tundnud ei ole - hingerahu puudumist. Jah, kui ma olin mittekristlane, kui ma käisin oma teed ja Jumal minu maailmapilti ja valikutesse ja valikupõhjustesse ei puutunud, siis ma tundsin hinges rahutust. Mu isa kutsus mind ikka rahutuks hingeks, mis on minu iseloomust tulenevalt ka tõsi, aga ma tean täpselt, mis rahutust ma tundsin, kui ma igapäevaselt koos Jumalaga ei käinud. Just hinge rahutust ma tundsingi. Ja kuigi kõik mul elus oli hästi, isegi edukaks võiks seda aega nimetada, oli mu hinges siiski rahutus. Ja see oligi üks suuremaid põhjusi, mis mind Jumala juurde tagasi tõi. Ma tundsin, et ma olen vales kohas, suhtlen valede inimestega ja teen valesid asju. Mitte moraalselt valed asjad, vaid lihtsalt mitte kooskõlas sellega, kelleks või milleks Jumal mind lõi. Ma tundsin seda nii vaimulikult, emotsionaalselt kui füüsiliselt. Ja selle mõistmine tõi mu Jumala juurde tagasi.

Aga ikkagi, nüüd kus ma tean isiklikult, kes Jumal on, miks ma teda usun, miks ma teen oma elu valikuid koos temaga, miks ma ka nüüd, just sellel eluperioodil tunnen teatavat rahutust? Kusjuures Jumaa abiga olen välja tulnud oma elu kõige suuremast august ja tegelikult väga paljudes minu elu valdkondades olen ma edukas. Ja siiski rahutu? Koos Jumalaga käies rahutu? Kõik Piibli salmid lubavad ju Jumala lastele, temaga käivatele lastele kõike head?! Just nagu Jumal oleks üks lõputu kommipood!

Täna, selles punktis olles õpin ma aga üht ja hoopis muud - Jumalaga käies ja tema kaitsvas varjus olles võib siiski tunda rahutust. Küsimus ei ole minu hinge saatuses - kas elu või põrgu, vaid küsimus on hoopis selles, et Jumal on pannud mu OOTAMA. Ja pannud mind ootama selliselt, et ma nagu tean, mis ja kus ja kuidas edasi, aga ma ei saa mitte midagi teha. Ei saa, sest siis hakkaksin lihtsalt mina tegutsema ja mitte Jumal! Sest siis ei juhiks Jumal enam minu elu, vaid kõik oleks minu juhitav ja kontrollitav. Ja mis siis on see vahe kristlase ja mittekristlase vahel, kui kumbki ei pea Jumalat piisavalt oluliseks, et Jumalat oma ellu kaasata ja juhtida lasta? Milleks siis nimetada ennast kristlaseks ja olla erinev kõigist teistest oma väärtushinnangute, maailmavaate ja põhimõtete tõttu, kui ma siiski Jumalat oma igapäevaelle ei kaasa?!

Seda mõistes ma saan aru, et ma ei saa ise oma elu juhtida, vaid PEAN USALDAMA JUMALAT ja ootama, et tema tegutseb oma SÕNA, OMA ELUSTAVA SÕNA kohaselt. Et siis teda ja tema tõotusi oodates ma tegelikult kogengi igapäevaselt oma elus Jumala sõna elustavat väge. Et siis, kui ma olen kannatikult Jumala tahtmises, mis ütleb - see on minu plaan sinu jaoks, aga sa pead nüüd ootama, et siis ma tegelikult kogen Jumala poolt päriselt muudetud elu, ELUSTATUD ELU! Ja minu HING elab, sest teades ja tundes, mis on hingerahu puudumine, võin ma kindlalt öelda - hingerahu PUUDUMINE on hingeline surm. Mitte jäädavalt, kui me elame Jumalas, aga sellel hetkel, kui see rahu puudub, seesmine surm küll! Kohutav rahutus, tühjus ja mõttetuse tunne! See ongi HINGE SURM. Minu jaoks!

INIMENE ELAB IGAST JUMALA SÕNAST - just seda Jumal mulle õpetabki! Õpetab, et selle rahutuse keskel, millega kaasneb NAGU SURM, on mul tegelikult võimalik HINGELISELT ELADA. Elada Jumala Sõnast, ja sellest peaks mulle piisama!

Ja mis siin salata, kui hinge närib RAHUTUS, siis selle kõige keskel kipume me JUMALAT KIUSAMA. Selle kõige keskel oleme me nagu vääksuvad lapsed, kes nõuavad, manipuleerivad ja ootavad, et Jumal annaks meile selle "KOMMI", mis Jumal lubanud on! Me trambime jalgu ja tujutseme, sõidame emotsionaalsetel ameerika mägedel ja vingume - Jumal, kaua veel! Millal sa annad selle, mille lubasid?! Millal annad tasu, et olen jäänud sulle ustavaks! OMA RAHUTUSES JA KANNATAMATUSES ME KIUSAME JUMALAT! Ja ometi on Jumal Krisuse läbi öelnud - Rahu ma jätan teile, OMA RAHU ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! (Joh 14:27).

Kas ma olen viimasel ajal Jumalat kiusanud? Ooooo jaaa, ja kuidas veel!!!!???

Ja siis lõpuks räägib see Kristuse kõrbes kiusamise kirjakoht, et me peame ÜKSNES JUMALAT KUMMARDAMA JA TEDA TEENIMA! Et me peame TEDA teenima, mitte oma kannatamatust, mitte oma hingerahutust, mitte oma tujusid ja kõhklusi, mitte oma elu selle vaimulikus tähenduses.

Ja siin ei ole mul enam midagi öelda, sest ma saan kogu oma intellektuaalses, emotisonaalses ja vaimulikus tarkuses (nii palju kui seda on) aru, et ma ise olen üks kõige mõttetumaid tunnistus sellest, et Jumal on mu elu muutnud, kui ma ise ka igapäevaselt ei usu Jumala väesse! Kui ma ei usu, et Jumal saab ja tahab mulle anda, mis on minu jaoks hea ja mis on tema plaani kohane! Ja ma ei taha olla oma usutunnistuse kõige mõttetum osa.

Ma tahan olla ISIKLIK TUNNISTUS oma usust Jumalasse, Kristusesse! Ja siin tõstangi käed ja ütlen - ma alandun sinu ette ja kummardan sind mu Jumal, sest vastasel juhul ma teen ISE OMA TEGUDEGA Jumala sõnad ja teod tühiseks ja siis tõepoolest ei saa JUMALA SÕNA mind elustada ja siis tõepoolest ei ole mul RAHU!

Jumal, ma saan aru! Nüüd ma saan aru, et alati ei olegi vaja, et Kurat meelitaks mind IGAPÄEVASELT elama AINULT leivast ja mitte Jumala Sõnast. Et Kurat ei olegi alati see, kes meelitab mind Jumalat kiusama, vaid et ma ise teen seda, just nagu üks jõnglane! Ja et Kurat ei olegi alati see, kes meelitab mind teda teenima ja kummardama, vaid et ma ise VABATAHTLIKULT väga tihti HÜLGAN oma Jumala ja teenin ja kummardan kõike seda, mis EI OLE Jumal. Olgu selleks siis ma ise, Kurat, selle maailma hüved, ebajumalad või mis kõik veel!

Nüüd ma saan aru, mida tähendab olla kõrbes! Mida tähendab olla Jumalale nii lähedal, mida tähendab näha oma elus imesid ja uskuda suuri asju, kuid mida tähendab TUNDA, JUSTKUI MA OLEKSIN IKKAGI KÕRBES! Minu enda tehtud kõrbes, kuid mis ka siis on Jumala kontrolli all. Just nii kaua ja palju, kui ma suudan taluda, sest Jumal on oma sõnas lubanud, et TA EI LASE MIND ROHKEM KIUSATA, KUI MA SUUDAN TALUDA, vaid tema VALMISTAB mulle väljapääsu NII, ET MA SUUDAN taluda (1 Kor 10:13).

Me õpime, iga päev õpime! Õpime tundma iseennast, elu ja Jumalat. Isegi Kuradit õpime tundma! Ja hea on teada, et Jumal armastab ja on minuga selle kõige keskel! Ka siis, kui on rahutus! Ka siis, kui ma teda kiusan! Ka siis, kui ma teda ei kummarda ja ei teeni!

Täna, täna ma tahan alanduda Jumala ette, sest ma TEAN, et temaga on ka rahutuses hea!

AAMEN!