Lugesin hommikul bussis Prügihundi kleepekat. Seal juhendati inimesi prügi sorteerima ja tuldi välja hüüdlausega IGA PRÜGI POLE PRÜGI.
See pani mind mõtlema - kas prügi on alati olnud inimkonna probleem või on see viimaste kümnendite probleem?
Ühelt poolt oleme ju muutunud tarbijaühiskonnaks, linnastumine ja vaesus on võtnud hiigelmõõtmed ning meil on palju asju, mida elu lihtsatest printsiipidest lähtuvalt tegelikult ju vaja polegi. Teiselt poolt on alati kusagil maailma nurgas puudus, kus pole isegi just neid kõige elementaarsemaid, vajalikke asju.
Ükskõik, mis selle prügi põhjus ka poleks, fakt on see, et prügiks on asjad, mis ei lagune. Asjad, mida ei saa kuidagi teistmoodi kasutada või mida me ei oska/taha teistmoodi kasutada.
Inimkonna kasutuses on palju asju, mis kunagi ei hävi. Asjad, mis on meie endi poolt meie enda tarkusega toodetud ja mis tegelikult lõppkokkuvõttes on justkui võõrkehad selles maailmas.
Kuid mida need loodud asjad räägivad oma loojast, inimeset? Võib-olla seda, et nende looja on piiratud võimete, aja ja ruumiga? Et on midagi veel suuremat, mis ei allu selle looja tahtmisele. Et see looja ei oska ette näha asjade pikaajalist mõju ja tulevikku? Et see looja ei kontrolli ja ei suudagi kontrollida kõike, mis siin maailmas juhtub või võiks juhtuda?
Teiselt poolt on Looja, suur Jumal. Looja, kes on loonud kogu selle maailma ja kõik, mis selles on, inimense ja kõik loodusseadused ja loomulikud protsessid. Looja, kes on loonud selle universumi ja aja ja kõik.
Looja, kes ütles Moosesele, kui ta küsis, kes on see Jumal, nii: "Ma olen see, kes ma Olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele "Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde" (1 Ms 3:14). Looja, kes ei vaja lehekülgi tutvustusi vaid kes lihtsalt on ja kes ei allu inimese, looja, tahtele ja arusaamale. Looja, kes on suurem kui inimene, looja, mõista tahab ja suudabki.
See sama Looja, kes lõi inimese Eedeni aeda ja ütles: "... olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all, ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!"
Looja, kes andis inimesele õiguse valitseda kõige enda poolt loodu üle. Looja, kes nö delegeeris inimesele valitsemise ja loomise õiguse!
Looja, kes on loonud seemne ja kui see maasse kukub ja sureb, siis kasvab sellest puu. Ja sellele puule tulevad oksad ja lehed ja just õigel ajal läheb see puu õide. Ja sellest õiest kasvab vili ja see vili valmib ja kukub maha ja kõduneb. Ja muutuvad aastaajad ja tegemised ja puu alustab uut "hooaega". Kõik on pidevas liikumises elamises ja surmas. Just nii nagu Jumal, Looja lõi. Kui just inimene vahele ei ole astunud ja midagi ümber loonud ei ole.
Looja versus looja! Jumal versus inimene!
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: "Miks sa mu nõnda oled teinud?" (Rm 9:20)
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad valitseda Jumala poolt loodut nii nagu sulle meeldib unustades ära Jumala poolt aastatuhandeid tagasi loodud seadused? Kes oled sina, et arvad, et võid karitsamatult hävitada Looja loodut ja luua asemele asju, mis isegi ei hävine?
Kes oled sina, et sa tõukad päris Looja tema troonilt ja istud sinna asemele ja mängid jumalat?
Inimene, sa oled ju kõigest põrm ja pead jälle põrmuks saama! (1 Ms 3:19). Oled põrm just nagu see õun, mis kukub maha ja hävineb!
Ja ometi Jumala poolt loodud ja armastatud põrm! Põrm, kelle pärast läks Jumal ise surma! Põrm, kelle patu pärast suri Jumal Kristuse läbi ise! Just nagu see õun, suri Jumal meie eest, et meie oleksime temas UUS LOODU!
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid, et temal oleks igavene elu! (Jh 3:16)
Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata uus on sündninud! (2 Kr 5:17)
Tänu Jumalale selle eest, et olen uuesti sündinud! Et Jumala silmis EI OLE IGA PRÜGI PRÜGI, vaid, et tema silmis olen ma tema armastatud laps, ent ometi põrm! Et tema silmis olen ma loodu! Tema näo järgi loodu!
Aamen!
Ühelt poolt oleme ju muutunud tarbijaühiskonnaks, linnastumine ja vaesus on võtnud hiigelmõõtmed ning meil on palju asju, mida elu lihtsatest printsiipidest lähtuvalt tegelikult ju vaja polegi. Teiselt poolt on alati kusagil maailma nurgas puudus, kus pole isegi just neid kõige elementaarsemaid, vajalikke asju.
Ükskõik, mis selle prügi põhjus ka poleks, fakt on see, et prügiks on asjad, mis ei lagune. Asjad, mida ei saa kuidagi teistmoodi kasutada või mida me ei oska/taha teistmoodi kasutada.
Inimkonna kasutuses on palju asju, mis kunagi ei hävi. Asjad, mis on meie endi poolt meie enda tarkusega toodetud ja mis tegelikult lõppkokkuvõttes on justkui võõrkehad selles maailmas.
Kuid mida need loodud asjad räägivad oma loojast, inimeset? Võib-olla seda, et nende looja on piiratud võimete, aja ja ruumiga? Et on midagi veel suuremat, mis ei allu selle looja tahtmisele. Et see looja ei oska ette näha asjade pikaajalist mõju ja tulevikku? Et see looja ei kontrolli ja ei suudagi kontrollida kõike, mis siin maailmas juhtub või võiks juhtuda?
Teiselt poolt on Looja, suur Jumal. Looja, kes on loonud kogu selle maailma ja kõik, mis selles on, inimense ja kõik loodusseadused ja loomulikud protsessid. Looja, kes on loonud selle universumi ja aja ja kõik.
Looja, kes ütles Moosesele, kui ta küsis, kes on see Jumal, nii: "Ma olen see, kes ma Olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele "Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde" (1 Ms 3:14). Looja, kes ei vaja lehekülgi tutvustusi vaid kes lihtsalt on ja kes ei allu inimese, looja, tahtele ja arusaamale. Looja, kes on suurem kui inimene, looja, mõista tahab ja suudabki.
See sama Looja, kes lõi inimese Eedeni aeda ja ütles: "... olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all, ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!"
Looja, kes andis inimesele õiguse valitseda kõige enda poolt loodu üle. Looja, kes nö delegeeris inimesele valitsemise ja loomise õiguse!
Looja, kes on loonud seemne ja kui see maasse kukub ja sureb, siis kasvab sellest puu. Ja sellele puule tulevad oksad ja lehed ja just õigel ajal läheb see puu õide. Ja sellest õiest kasvab vili ja see vili valmib ja kukub maha ja kõduneb. Ja muutuvad aastaajad ja tegemised ja puu alustab uut "hooaega". Kõik on pidevas liikumises elamises ja surmas. Just nii nagu Jumal, Looja lõi. Kui just inimene vahele ei ole astunud ja midagi ümber loonud ei ole.
Looja versus looja! Jumal versus inimene!
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: "Miks sa mu nõnda oled teinud?" (Rm 9:20)
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad valitseda Jumala poolt loodut nii nagu sulle meeldib unustades ära Jumala poolt aastatuhandeid tagasi loodud seadused? Kes oled sina, et arvad, et võid karitsamatult hävitada Looja loodut ja luua asemele asju, mis isegi ei hävine?
Kes oled sina, et sa tõukad päris Looja tema troonilt ja istud sinna asemele ja mängid jumalat?
Inimene, sa oled ju kõigest põrm ja pead jälle põrmuks saama! (1 Ms 3:19). Oled põrm just nagu see õun, mis kukub maha ja hävineb!
Ja ometi Jumala poolt loodud ja armastatud põrm! Põrm, kelle pärast läks Jumal ise surma! Põrm, kelle patu pärast suri Jumal Kristuse läbi ise! Just nagu see õun, suri Jumal meie eest, et meie oleksime temas UUS LOODU!
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid, et temal oleks igavene elu! (Jh 3:16)
Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata uus on sündninud! (2 Kr 5:17)
Tänu Jumalale selle eest, et olen uuesti sündinud! Et Jumala silmis EI OLE IGA PRÜGI PRÜGI, vaid, et tema silmis olen ma tema armastatud laps, ent ometi põrm! Et tema silmis olen ma loodu! Tema näo järgi loodu!
Aamen!
