21.4.11
15.1.11
Kiusamine kõrbes...
Mattueuse 4: 1-11 ütleb:
Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!". Aga Jeesus vastas: "Kirjutatud on:Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust."
Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on:
Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks."
Jeesus lausus talle: "Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat."
Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: "Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad."
Siis ütles Jeesus talle: "Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!"
Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.
***
Kristlastena oleme me kindlasti väga mitmeid kordi kuulnud jutlusi selle kirjakoha põhjal. Ikka ja jälle räägitakse sellest, kuidas Kurat meid kiusab, mõnikord ka sellest, kuidas Jumal lubab sellel juhtuda ning alati defineeritakse, mis on või võiks olla nende Jeesuse kiusatuste sisu.
Täna seda kirjakohta lugedes läksid mu mõtted lendama ja jäid nendel tuttavatel fraasidel püsima:
- Me elame igast sõnast, mis lähtub Jumala suust;
- Me ei tohi oma Jumalat kiusata;
- Me peame Jumalat kummarda ja üksnes teda teenima.
Aga mida tähendavad need fraasid minu, tänapäeva kristlase elus? Mida tähendab praktiliselt, igapäevaselt Jumala sõnast elamine? Mis hetkedel ma siis Jumalat kiusan ja kuidas ma Jumalat kummardada ja teenida saan?
Ma olen viimasel ajal tundnud seda, mida ma koos Jumalaga käies mitte kunagi varem tundnud ei ole - hingerahu puudumist. Jah, kui ma olin mittekristlane, kui ma käisin oma teed ja Jumal minu maailmapilti ja valikutesse ja valikupõhjustesse ei puutunud, siis ma tundsin hinges rahutust. Mu isa kutsus mind ikka rahutuks hingeks, mis on minu iseloomust tulenevalt ka tõsi, aga ma tean täpselt, mis rahutust ma tundsin, kui ma igapäevaselt koos Jumalaga ei käinud. Just hinge rahutust ma tundsingi. Ja kuigi kõik mul elus oli hästi, isegi edukaks võiks seda aega nimetada, oli mu hinges siiski rahutus. Ja see oligi üks suuremaid põhjusi, mis mind Jumala juurde tagasi tõi. Ma tundsin, et ma olen vales kohas, suhtlen valede inimestega ja teen valesid asju. Mitte moraalselt valed asjad, vaid lihtsalt mitte kooskõlas sellega, kelleks või milleks Jumal mind lõi. Ma tundsin seda nii vaimulikult, emotsionaalselt kui füüsiliselt. Ja selle mõistmine tõi mu Jumala juurde tagasi.
Aga ikkagi, nüüd kus ma tean isiklikult, kes Jumal on, miks ma teda usun, miks ma teen oma elu valikuid koos temaga, miks ma ka nüüd, just sellel eluperioodil tunnen teatavat rahutust? Kusjuures Jumaa abiga olen välja tulnud oma elu kõige suuremast august ja tegelikult väga paljudes minu elu valdkondades olen ma edukas. Ja siiski rahutu? Koos Jumalaga käies rahutu? Kõik Piibli salmid lubavad ju Jumala lastele, temaga käivatele lastele kõike head?! Just nagu Jumal oleks üks lõputu kommipood!
Täna, selles punktis olles õpin ma aga üht ja hoopis muud - Jumalaga käies ja tema kaitsvas varjus olles võib siiski tunda rahutust. Küsimus ei ole minu hinge saatuses - kas elu või põrgu, vaid küsimus on hoopis selles, et Jumal on pannud mu OOTAMA. Ja pannud mind ootama selliselt, et ma nagu tean, mis ja kus ja kuidas edasi, aga ma ei saa mitte midagi teha. Ei saa, sest siis hakkaksin lihtsalt mina tegutsema ja mitte Jumal! Sest siis ei juhiks Jumal enam minu elu, vaid kõik oleks minu juhitav ja kontrollitav. Ja mis siis on see vahe kristlase ja mittekristlase vahel, kui kumbki ei pea Jumalat piisavalt oluliseks, et Jumalat oma ellu kaasata ja juhtida lasta? Milleks siis nimetada ennast kristlaseks ja olla erinev kõigist teistest oma väärtushinnangute, maailmavaate ja põhimõtete tõttu, kui ma siiski Jumalat oma igapäevaelle ei kaasa?!
Seda mõistes ma saan aru, et ma ei saa ise oma elu juhtida, vaid PEAN USALDAMA JUMALAT ja ootama, et tema tegutseb oma SÕNA, OMA ELUSTAVA SÕNA kohaselt. Et siis teda ja tema tõotusi oodates ma tegelikult kogengi igapäevaselt oma elus Jumala sõna elustavat väge. Et siis, kui ma olen kannatikult Jumala tahtmises, mis ütleb - see on minu plaan sinu jaoks, aga sa pead nüüd ootama, et siis ma tegelikult kogen Jumala poolt päriselt muudetud elu, ELUSTATUD ELU! Ja minu HING elab, sest teades ja tundes, mis on hingerahu puudumine, võin ma kindlalt öelda - hingerahu PUUDUMINE on hingeline surm. Mitte jäädavalt, kui me elame Jumalas, aga sellel hetkel, kui see rahu puudub, seesmine surm küll! Kohutav rahutus, tühjus ja mõttetuse tunne! See ongi HINGE SURM. Minu jaoks!
INIMENE ELAB IGAST JUMALA SÕNAST - just seda Jumal mulle õpetabki! Õpetab, et selle rahutuse keskel, millega kaasneb NAGU SURM, on mul tegelikult võimalik HINGELISELT ELADA. Elada Jumala Sõnast, ja sellest peaks mulle piisama!
Ja mis siin salata, kui hinge närib RAHUTUS, siis selle kõige keskel kipume me JUMALAT KIUSAMA. Selle kõige keskel oleme me nagu vääksuvad lapsed, kes nõuavad, manipuleerivad ja ootavad, et Jumal annaks meile selle "KOMMI", mis Jumal lubanud on! Me trambime jalgu ja tujutseme, sõidame emotsionaalsetel ameerika mägedel ja vingume - Jumal, kaua veel! Millal sa annad selle, mille lubasid?! Millal annad tasu, et olen jäänud sulle ustavaks! OMA RAHUTUSES JA KANNATAMATUSES ME KIUSAME JUMALAT! Ja ometi on Jumal Krisuse läbi öelnud - Rahu ma jätan teile, OMA RAHU ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! (Joh 14:27).
Kas ma olen viimasel ajal Jumalat kiusanud? Ooooo jaaa, ja kuidas veel!!!!???
Ja siis lõpuks räägib see Kristuse kõrbes kiusamise kirjakoht, et me peame ÜKSNES JUMALAT KUMMARDAMA JA TEDA TEENIMA! Et me peame TEDA teenima, mitte oma kannatamatust, mitte oma hingerahutust, mitte oma tujusid ja kõhklusi, mitte oma elu selle vaimulikus tähenduses.
Ja siin ei ole mul enam midagi öelda, sest ma saan kogu oma intellektuaalses, emotisonaalses ja vaimulikus tarkuses (nii palju kui seda on) aru, et ma ise olen üks kõige mõttetumaid tunnistus sellest, et Jumal on mu elu muutnud, kui ma ise ka igapäevaselt ei usu Jumala väesse! Kui ma ei usu, et Jumal saab ja tahab mulle anda, mis on minu jaoks hea ja mis on tema plaani kohane! Ja ma ei taha olla oma usutunnistuse kõige mõttetum osa.
Ma tahan olla ISIKLIK TUNNISTUS oma usust Jumalasse, Kristusesse! Ja siin tõstangi käed ja ütlen - ma alandun sinu ette ja kummardan sind mu Jumal, sest vastasel juhul ma teen ISE OMA TEGUDEGA Jumala sõnad ja teod tühiseks ja siis tõepoolest ei saa JUMALA SÕNA mind elustada ja siis tõepoolest ei ole mul RAHU!
Jumal, ma saan aru! Nüüd ma saan aru, et alati ei olegi vaja, et Kurat meelitaks mind IGAPÄEVASELT elama AINULT leivast ja mitte Jumala Sõnast. Et Kurat ei olegi alati see, kes meelitab mind Jumalat kiusama, vaid et ma ise teen seda, just nagu üks jõnglane! Ja et Kurat ei olegi alati see, kes meelitab mind teda teenima ja kummardama, vaid et ma ise VABATAHTLIKULT väga tihti HÜLGAN oma Jumala ja teenin ja kummardan kõike seda, mis EI OLE Jumal. Olgu selleks siis ma ise, Kurat, selle maailma hüved, ebajumalad või mis kõik veel!
Nüüd ma saan aru, mida tähendab olla kõrbes! Mida tähendab olla Jumalale nii lähedal, mida tähendab näha oma elus imesid ja uskuda suuri asju, kuid mida tähendab TUNDA, JUSTKUI MA OLEKSIN IKKAGI KÕRBES! Minu enda tehtud kõrbes, kuid mis ka siis on Jumala kontrolli all. Just nii kaua ja palju, kui ma suudan taluda, sest Jumal on oma sõnas lubanud, et TA EI LASE MIND ROHKEM KIUSATA, KUI MA SUUDAN TALUDA, vaid tema VALMISTAB mulle väljapääsu NII, ET MA SUUDAN taluda (1 Kor 10:13).
Me õpime, iga päev õpime! Õpime tundma iseennast, elu ja Jumalat. Isegi Kuradit õpime tundma! Ja hea on teada, et Jumal armastab ja on minuga selle kõige keskel! Ka siis, kui on rahutus! Ka siis, kui ma teda kiusan! Ka siis, kui ma teda ei kummarda ja ei teeni!
Täna, täna ma tahan alanduda Jumala ette, sest ma TEAN, et temaga on ka rahutuses hea!
AAMEN!
Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!". Aga Jeesus vastas: "Kirjutatud on:Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust."
Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on:
Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks."
Jeesus lausus talle: "Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat."
Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: "Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad."
Siis ütles Jeesus talle: "Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!"
Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.
***
Kristlastena oleme me kindlasti väga mitmeid kordi kuulnud jutlusi selle kirjakoha põhjal. Ikka ja jälle räägitakse sellest, kuidas Kurat meid kiusab, mõnikord ka sellest, kuidas Jumal lubab sellel juhtuda ning alati defineeritakse, mis on või võiks olla nende Jeesuse kiusatuste sisu.
Täna seda kirjakohta lugedes läksid mu mõtted lendama ja jäid nendel tuttavatel fraasidel püsima:
- Me elame igast sõnast, mis lähtub Jumala suust;
- Me ei tohi oma Jumalat kiusata;
- Me peame Jumalat kummarda ja üksnes teda teenima.
Aga mida tähendavad need fraasid minu, tänapäeva kristlase elus? Mida tähendab praktiliselt, igapäevaselt Jumala sõnast elamine? Mis hetkedel ma siis Jumalat kiusan ja kuidas ma Jumalat kummardada ja teenida saan?
Ma olen viimasel ajal tundnud seda, mida ma koos Jumalaga käies mitte kunagi varem tundnud ei ole - hingerahu puudumist. Jah, kui ma olin mittekristlane, kui ma käisin oma teed ja Jumal minu maailmapilti ja valikutesse ja valikupõhjustesse ei puutunud, siis ma tundsin hinges rahutust. Mu isa kutsus mind ikka rahutuks hingeks, mis on minu iseloomust tulenevalt ka tõsi, aga ma tean täpselt, mis rahutust ma tundsin, kui ma igapäevaselt koos Jumalaga ei käinud. Just hinge rahutust ma tundsingi. Ja kuigi kõik mul elus oli hästi, isegi edukaks võiks seda aega nimetada, oli mu hinges siiski rahutus. Ja see oligi üks suuremaid põhjusi, mis mind Jumala juurde tagasi tõi. Ma tundsin, et ma olen vales kohas, suhtlen valede inimestega ja teen valesid asju. Mitte moraalselt valed asjad, vaid lihtsalt mitte kooskõlas sellega, kelleks või milleks Jumal mind lõi. Ma tundsin seda nii vaimulikult, emotsionaalselt kui füüsiliselt. Ja selle mõistmine tõi mu Jumala juurde tagasi.
Aga ikkagi, nüüd kus ma tean isiklikult, kes Jumal on, miks ma teda usun, miks ma teen oma elu valikuid koos temaga, miks ma ka nüüd, just sellel eluperioodil tunnen teatavat rahutust? Kusjuures Jumaa abiga olen välja tulnud oma elu kõige suuremast august ja tegelikult väga paljudes minu elu valdkondades olen ma edukas. Ja siiski rahutu? Koos Jumalaga käies rahutu? Kõik Piibli salmid lubavad ju Jumala lastele, temaga käivatele lastele kõike head?! Just nagu Jumal oleks üks lõputu kommipood!
Täna, selles punktis olles õpin ma aga üht ja hoopis muud - Jumalaga käies ja tema kaitsvas varjus olles võib siiski tunda rahutust. Küsimus ei ole minu hinge saatuses - kas elu või põrgu, vaid küsimus on hoopis selles, et Jumal on pannud mu OOTAMA. Ja pannud mind ootama selliselt, et ma nagu tean, mis ja kus ja kuidas edasi, aga ma ei saa mitte midagi teha. Ei saa, sest siis hakkaksin lihtsalt mina tegutsema ja mitte Jumal! Sest siis ei juhiks Jumal enam minu elu, vaid kõik oleks minu juhitav ja kontrollitav. Ja mis siis on see vahe kristlase ja mittekristlase vahel, kui kumbki ei pea Jumalat piisavalt oluliseks, et Jumalat oma ellu kaasata ja juhtida lasta? Milleks siis nimetada ennast kristlaseks ja olla erinev kõigist teistest oma väärtushinnangute, maailmavaate ja põhimõtete tõttu, kui ma siiski Jumalat oma igapäevaelle ei kaasa?!
Seda mõistes ma saan aru, et ma ei saa ise oma elu juhtida, vaid PEAN USALDAMA JUMALAT ja ootama, et tema tegutseb oma SÕNA, OMA ELUSTAVA SÕNA kohaselt. Et siis teda ja tema tõotusi oodates ma tegelikult kogengi igapäevaselt oma elus Jumala sõna elustavat väge. Et siis, kui ma olen kannatikult Jumala tahtmises, mis ütleb - see on minu plaan sinu jaoks, aga sa pead nüüd ootama, et siis ma tegelikult kogen Jumala poolt päriselt muudetud elu, ELUSTATUD ELU! Ja minu HING elab, sest teades ja tundes, mis on hingerahu puudumine, võin ma kindlalt öelda - hingerahu PUUDUMINE on hingeline surm. Mitte jäädavalt, kui me elame Jumalas, aga sellel hetkel, kui see rahu puudub, seesmine surm küll! Kohutav rahutus, tühjus ja mõttetuse tunne! See ongi HINGE SURM. Minu jaoks!
INIMENE ELAB IGAST JUMALA SÕNAST - just seda Jumal mulle õpetabki! Õpetab, et selle rahutuse keskel, millega kaasneb NAGU SURM, on mul tegelikult võimalik HINGELISELT ELADA. Elada Jumala Sõnast, ja sellest peaks mulle piisama!
Ja mis siin salata, kui hinge närib RAHUTUS, siis selle kõige keskel kipume me JUMALAT KIUSAMA. Selle kõige keskel oleme me nagu vääksuvad lapsed, kes nõuavad, manipuleerivad ja ootavad, et Jumal annaks meile selle "KOMMI", mis Jumal lubanud on! Me trambime jalgu ja tujutseme, sõidame emotsionaalsetel ameerika mägedel ja vingume - Jumal, kaua veel! Millal sa annad selle, mille lubasid?! Millal annad tasu, et olen jäänud sulle ustavaks! OMA RAHUTUSES JA KANNATAMATUSES ME KIUSAME JUMALAT! Ja ometi on Jumal Krisuse läbi öelnud - Rahu ma jätan teile, OMA RAHU ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! (Joh 14:27).
Kas ma olen viimasel ajal Jumalat kiusanud? Ooooo jaaa, ja kuidas veel!!!!???
Ja siis lõpuks räägib see Kristuse kõrbes kiusamise kirjakoht, et me peame ÜKSNES JUMALAT KUMMARDAMA JA TEDA TEENIMA! Et me peame TEDA teenima, mitte oma kannatamatust, mitte oma hingerahutust, mitte oma tujusid ja kõhklusi, mitte oma elu selle vaimulikus tähenduses.
Ja siin ei ole mul enam midagi öelda, sest ma saan kogu oma intellektuaalses, emotisonaalses ja vaimulikus tarkuses (nii palju kui seda on) aru, et ma ise olen üks kõige mõttetumaid tunnistus sellest, et Jumal on mu elu muutnud, kui ma ise ka igapäevaselt ei usu Jumala väesse! Kui ma ei usu, et Jumal saab ja tahab mulle anda, mis on minu jaoks hea ja mis on tema plaani kohane! Ja ma ei taha olla oma usutunnistuse kõige mõttetum osa.
Ma tahan olla ISIKLIK TUNNISTUS oma usust Jumalasse, Kristusesse! Ja siin tõstangi käed ja ütlen - ma alandun sinu ette ja kummardan sind mu Jumal, sest vastasel juhul ma teen ISE OMA TEGUDEGA Jumala sõnad ja teod tühiseks ja siis tõepoolest ei saa JUMALA SÕNA mind elustada ja siis tõepoolest ei ole mul RAHU!
Jumal, ma saan aru! Nüüd ma saan aru, et alati ei olegi vaja, et Kurat meelitaks mind IGAPÄEVASELT elama AINULT leivast ja mitte Jumala Sõnast. Et Kurat ei olegi alati see, kes meelitab mind Jumalat kiusama, vaid et ma ise teen seda, just nagu üks jõnglane! Ja et Kurat ei olegi alati see, kes meelitab mind teda teenima ja kummardama, vaid et ma ise VABATAHTLIKULT väga tihti HÜLGAN oma Jumala ja teenin ja kummardan kõike seda, mis EI OLE Jumal. Olgu selleks siis ma ise, Kurat, selle maailma hüved, ebajumalad või mis kõik veel!
Nüüd ma saan aru, mida tähendab olla kõrbes! Mida tähendab olla Jumalale nii lähedal, mida tähendab näha oma elus imesid ja uskuda suuri asju, kuid mida tähendab TUNDA, JUSTKUI MA OLEKSIN IKKAGI KÕRBES! Minu enda tehtud kõrbes, kuid mis ka siis on Jumala kontrolli all. Just nii kaua ja palju, kui ma suudan taluda, sest Jumal on oma sõnas lubanud, et TA EI LASE MIND ROHKEM KIUSATA, KUI MA SUUDAN TALUDA, vaid tema VALMISTAB mulle väljapääsu NII, ET MA SUUDAN taluda (1 Kor 10:13).
Me õpime, iga päev õpime! Õpime tundma iseennast, elu ja Jumalat. Isegi Kuradit õpime tundma! Ja hea on teada, et Jumal armastab ja on minuga selle kõige keskel! Ka siis, kui on rahutus! Ka siis, kui ma teda kiusan! Ka siis, kui ma teda ei kummarda ja ei teeni!
Täna, täna ma tahan alanduda Jumala ette, sest ma TEAN, et temaga on ka rahutuses hea!
AAMEN!
18.10.10
Looja versus looja
Lugesin hommikul bussis Prügihundi kleepekat. Seal juhendati inimesi prügi sorteerima ja tuldi välja hüüdlausega IGA PRÜGI POLE PRÜGI.
See pani mind mõtlema - kas prügi on alati olnud inimkonna probleem või on see viimaste kümnendite probleem?
Ühelt poolt oleme ju muutunud tarbijaühiskonnaks, linnastumine ja vaesus on võtnud hiigelmõõtmed ning meil on palju asju, mida elu lihtsatest printsiipidest lähtuvalt tegelikult ju vaja polegi. Teiselt poolt on alati kusagil maailma nurgas puudus, kus pole isegi just neid kõige elementaarsemaid, vajalikke asju.
Ükskõik, mis selle prügi põhjus ka poleks, fakt on see, et prügiks on asjad, mis ei lagune. Asjad, mida ei saa kuidagi teistmoodi kasutada või mida me ei oska/taha teistmoodi kasutada.
Inimkonna kasutuses on palju asju, mis kunagi ei hävi. Asjad, mis on meie endi poolt meie enda tarkusega toodetud ja mis tegelikult lõppkokkuvõttes on justkui võõrkehad selles maailmas.
Kuid mida need loodud asjad räägivad oma loojast, inimeset? Võib-olla seda, et nende looja on piiratud võimete, aja ja ruumiga? Et on midagi veel suuremat, mis ei allu selle looja tahtmisele. Et see looja ei oska ette näha asjade pikaajalist mõju ja tulevikku? Et see looja ei kontrolli ja ei suudagi kontrollida kõike, mis siin maailmas juhtub või võiks juhtuda?
Teiselt poolt on Looja, suur Jumal. Looja, kes on loonud kogu selle maailma ja kõik, mis selles on, inimense ja kõik loodusseadused ja loomulikud protsessid. Looja, kes on loonud selle universumi ja aja ja kõik.
Looja, kes ütles Moosesele, kui ta küsis, kes on see Jumal, nii: "Ma olen see, kes ma Olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele "Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde" (1 Ms 3:14). Looja, kes ei vaja lehekülgi tutvustusi vaid kes lihtsalt on ja kes ei allu inimese, looja, tahtele ja arusaamale. Looja, kes on suurem kui inimene, looja, mõista tahab ja suudabki.
See sama Looja, kes lõi inimese Eedeni aeda ja ütles: "... olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all, ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!"
Looja, kes andis inimesele õiguse valitseda kõige enda poolt loodu üle. Looja, kes nö delegeeris inimesele valitsemise ja loomise õiguse!
Looja, kes on loonud seemne ja kui see maasse kukub ja sureb, siis kasvab sellest puu. Ja sellele puule tulevad oksad ja lehed ja just õigel ajal läheb see puu õide. Ja sellest õiest kasvab vili ja see vili valmib ja kukub maha ja kõduneb. Ja muutuvad aastaajad ja tegemised ja puu alustab uut "hooaega". Kõik on pidevas liikumises elamises ja surmas. Just nii nagu Jumal, Looja lõi. Kui just inimene vahele ei ole astunud ja midagi ümber loonud ei ole.
Looja versus looja! Jumal versus inimene!
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: "Miks sa mu nõnda oled teinud?" (Rm 9:20)
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad valitseda Jumala poolt loodut nii nagu sulle meeldib unustades ära Jumala poolt aastatuhandeid tagasi loodud seadused? Kes oled sina, et arvad, et võid karitsamatult hävitada Looja loodut ja luua asemele asju, mis isegi ei hävine?
Kes oled sina, et sa tõukad päris Looja tema troonilt ja istud sinna asemele ja mängid jumalat?
Inimene, sa oled ju kõigest põrm ja pead jälle põrmuks saama! (1 Ms 3:19). Oled põrm just nagu see õun, mis kukub maha ja hävineb!
Ja ometi Jumala poolt loodud ja armastatud põrm! Põrm, kelle pärast läks Jumal ise surma! Põrm, kelle patu pärast suri Jumal Kristuse läbi ise! Just nagu see õun, suri Jumal meie eest, et meie oleksime temas UUS LOODU!
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid, et temal oleks igavene elu! (Jh 3:16)
Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata uus on sündninud! (2 Kr 5:17)
Tänu Jumalale selle eest, et olen uuesti sündinud! Et Jumala silmis EI OLE IGA PRÜGI PRÜGI, vaid, et tema silmis olen ma tema armastatud laps, ent ometi põrm! Et tema silmis olen ma loodu! Tema näo järgi loodu!
Aamen!
Ühelt poolt oleme ju muutunud tarbijaühiskonnaks, linnastumine ja vaesus on võtnud hiigelmõõtmed ning meil on palju asju, mida elu lihtsatest printsiipidest lähtuvalt tegelikult ju vaja polegi. Teiselt poolt on alati kusagil maailma nurgas puudus, kus pole isegi just neid kõige elementaarsemaid, vajalikke asju.
Ükskõik, mis selle prügi põhjus ka poleks, fakt on see, et prügiks on asjad, mis ei lagune. Asjad, mida ei saa kuidagi teistmoodi kasutada või mida me ei oska/taha teistmoodi kasutada.
Inimkonna kasutuses on palju asju, mis kunagi ei hävi. Asjad, mis on meie endi poolt meie enda tarkusega toodetud ja mis tegelikult lõppkokkuvõttes on justkui võõrkehad selles maailmas.
Kuid mida need loodud asjad räägivad oma loojast, inimeset? Võib-olla seda, et nende looja on piiratud võimete, aja ja ruumiga? Et on midagi veel suuremat, mis ei allu selle looja tahtmisele. Et see looja ei oska ette näha asjade pikaajalist mõju ja tulevikku? Et see looja ei kontrolli ja ei suudagi kontrollida kõike, mis siin maailmas juhtub või võiks juhtuda?
Teiselt poolt on Looja, suur Jumal. Looja, kes on loonud kogu selle maailma ja kõik, mis selles on, inimense ja kõik loodusseadused ja loomulikud protsessid. Looja, kes on loonud selle universumi ja aja ja kõik.
Looja, kes ütles Moosesele, kui ta küsis, kes on see Jumal, nii: "Ma olen see, kes ma Olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele "Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde" (1 Ms 3:14). Looja, kes ei vaja lehekülgi tutvustusi vaid kes lihtsalt on ja kes ei allu inimese, looja, tahtele ja arusaamale. Looja, kes on suurem kui inimene, looja, mõista tahab ja suudabki.
See sama Looja, kes lõi inimese Eedeni aeda ja ütles: "... olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all, ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!"
Looja, kes andis inimesele õiguse valitseda kõige enda poolt loodu üle. Looja, kes nö delegeeris inimesele valitsemise ja loomise õiguse!
Looja, kes on loonud seemne ja kui see maasse kukub ja sureb, siis kasvab sellest puu. Ja sellele puule tulevad oksad ja lehed ja just õigel ajal läheb see puu õide. Ja sellest õiest kasvab vili ja see vili valmib ja kukub maha ja kõduneb. Ja muutuvad aastaajad ja tegemised ja puu alustab uut "hooaega". Kõik on pidevas liikumises elamises ja surmas. Just nii nagu Jumal, Looja lõi. Kui just inimene vahele ei ole astunud ja midagi ümber loonud ei ole.
Looja versus looja! Jumal versus inimene!
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: "Miks sa mu nõnda oled teinud?" (Rm 9:20)
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad valitseda Jumala poolt loodut nii nagu sulle meeldib unustades ära Jumala poolt aastatuhandeid tagasi loodud seadused? Kes oled sina, et arvad, et võid karitsamatult hävitada Looja loodut ja luua asemele asju, mis isegi ei hävine?
Kes oled sina, et sa tõukad päris Looja tema troonilt ja istud sinna asemele ja mängid jumalat?
Inimene, sa oled ju kõigest põrm ja pead jälle põrmuks saama! (1 Ms 3:19). Oled põrm just nagu see õun, mis kukub maha ja hävineb!
Ja ometi Jumala poolt loodud ja armastatud põrm! Põrm, kelle pärast läks Jumal ise surma! Põrm, kelle patu pärast suri Jumal Kristuse läbi ise! Just nagu see õun, suri Jumal meie eest, et meie oleksime temas UUS LOODU!
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid, et temal oleks igavene elu! (Jh 3:16)
Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata uus on sündninud! (2 Kr 5:17)
Tänu Jumalale selle eest, et olen uuesti sündinud! Et Jumala silmis EI OLE IGA PRÜGI PRÜGI, vaid, et tema silmis olen ma tema armastatud laps, ent ometi põrm! Et tema silmis olen ma loodu! Tema näo järgi loodu!
Aamen!
3.10.10
Mul oli väga tore sünnipäev
Pean veel seedima, aga pilte näeb siin: http://picasaweb.google.com/piret.ehavald/MinuSunna021010##
26.9.10
Õnnistatud ja rahul
Tajun viimasel ajal kui õnnistatud ja rahul ma olen. Elu käib siia-sinna ja selles elumeres on lained, mis aeg-ajalt käivad üle pea, kuid minu sees on rahu. Rahu selles, et Jumal kannab mind läbi. Et Jumal on minu ellu pannud just need inimesed, kes seal on. Et Jumal kontrollib neid olukordi, mis mu elus. Et ma ei pea muretsema.
Järgmisel nädalal saan 30-aastaseks. Ma pean tunnistama, et see on kõige ilusam ja põnevam aeg minu elus. Just sellepärast, milliseks inimeseks Jumal on mind vorminud ja vormimas on. Jumal on hea!
Ja nüüd hakkasid ka Alfa-kursused, kus ma köögis kaasa aitan ja mõne loengu pean. Teiste teenimine, ja just kirikus, on palsam mu hingele! Tänu Jumalale ka selle eest!
Olla Jumala tahtes ja otsida Jumala tahet, see on Tema eriline arm! Võin julgelt öelda - ma olen õnnistatud! Tänu Jumalale selle eest!
http://picasaweb.google.com/piret.ehavald/AlfaKursusteKoogiTelgitagune#
Järgmisel nädalal saan 30-aastaseks. Ma pean tunnistama, et see on kõige ilusam ja põnevam aeg minu elus. Just sellepärast, milliseks inimeseks Jumal on mind vorminud ja vormimas on. Jumal on hea!
Ja nüüd hakkasid ka Alfa-kursused, kus ma köögis kaasa aitan ja mõne loengu pean. Teiste teenimine, ja just kirikus, on palsam mu hingele! Tänu Jumalale ka selle eest!
Olla Jumala tahtes ja otsida Jumala tahet, see on Tema eriline arm! Võin julgelt öelda - ma olen õnnistatud! Tänu Jumalale selle eest!
http://picasaweb.google.com/piret.ehavald/AlfaKursusteKoogiTelgitagune#
Subscribe to:
Posts (Atom)
